10. jaanuar 2018
Pole harv arvamus, et pension on Karl Marxist inspireeritud sotsialistide hiline leiutis, mis koormab turumajandusliku riigi eelarvet. Tegelikkus on aga karmim, ja mitmed majandusajaloolased kinnitavad, et pikaealise ja kunagi pea kogu õhtumaalastele tuntud maailma hõlmanud Rooma impeeriumi huku põhjus polnud mitte barbarite sissetung, vaid suure armee lojaalsuse ostmisele suunatud pensionisüsteem.
Pensionimaksmisel on tõesti pikk ja järjepidev ajalugu. Selle jätkumist (sotsiaalpensioni makstakse praegu 80 riigis) ei ähvarda ka kuuldused läänelike heaoluriiklike põhimõtete võimalikust hülgamisest seoses elanikkonna vananemisega, sest riik vajab kaitsmist ja kaitsjate tõsine motivaator läbi aegade on läbiproovitult olnud just pension.
Kõik algas Roomas
Kuigi mõningate ajaloolaste väitel on märke varasest sotsiaalhoolekandest juba Babüloonia kuninga Hammurapi 1750. aastal eKr kehtestatud seadustekogus, on süsteemi juured seal, kus õhtumaal harilikult – Roomas.
Rooma riigi aegne penisonisüsteem on toonud meie keelepruuki vähemalt kaks sõna, mida mittelatinistid ei oskakski elatusrahaga siduda – preemiaks nimetati tol ajal erruläinud sõjaväelase pensioni, diplomiks aga pronkstahvlil pensionitunnistust. Rooma vabariigi algaegadel oli väeteenistus ajutine, üldkohustuslik ja n-ö sõjakäigupõhine, mis tähendas, et pärast ohu või vajaduse möödumist pandi relvad kõrvale ning mindi taas külvama või lõikusele.
Vabariigi lõpuaegadel tekkis aga vajadus alalise ja tugeva armee järele. Selleks loodi elukutseline sõjavägi, kus näiteks impeeriumi langusaegadel, keiser Diocletianuse ajal (aastail 284–305) oli standartide all maavägedes ligi 400 000 ja lisaks mereväes veel 46 000 meest. Teenistusaeg oli toona 20 aastat – see on jäänud siiani paljudes riikides samaks –, mille järel oli pensioneerujaile ette nähtud riiklik pension.
Pensioni eesmärk ühiskonnas
Rooma veteranidele määrati teenistuse katkemisel vigastuste tõttu või teenistusaja täitumise järel hüvitis maatükina riigimaadest kas Itaalias või (veteranide hajutamiseks ja kolooniate paremaks valitsemiseks) allutatud maades. Ülikute maanappusest ajendatud vastuseisu tõttu asendati krundijagamine regulaarse pensionirahaga. Lisaks värbamise hõlbustamisele ja sõdimishuvi stimuleerimisele oli pensionisüsteemil ka tugev julgeolekuline tähendus. Nimelt püüti palga ja pensioni abil kahandada veteranide kui hästi organiseeritud ja löögijõulise ühiskonnakihi himu riigipöördeks ja mõne „oma poisi” riietamiseks purpurse äärega keisritoogasse. Lisaks lasus veteranidel kohustus olla reservväelasena valmis riigi kaitseks taas rivvi astuma.
Iga uus valitseja oli sunnitud Rooma ühiskonna mõjuvõimsama osa ehk sõjaväe hüvesid suurendama. Nende hüvede rahastamiseks asutati juba esimese keisri Augustuse valitsusajal (aastail 63–14 eKr) eriline riiklik kassa – aerarium militare. Raha selleks saadi uutest maksudest, milleks olid pärandimaks (5%) ja müügimaks (1%). Pensioni suurus Augustuse perioodil oli kaardiväelasel ehk pretoriaanil 16-aastase teenistuse järel 20 000 sestertsi ja üldväe leegionäril 20-aastase teenistuse järel 12 000 sestertsi. Võrdluseks võib välja tuua, et tollal sai sestertsi eest pätsi leiba ja klaasi veini.
Sõjaväeteenuse ja veteranide lojaalsuse ostmine oli hiigelriigi majandusele niivõrd tõsine koorem, et seda peetakse impeeriumi kokkuvarisemise üheks tõsiselt võetavamaks põhjuseks.
Kuidas arenes pensionisüsteem edasi, saad lugeda meie järgmisest blogipostitusest.
Artikli autor Ants Vill.
Artikkel ilmus originaalkujul ajakirjas „Investeeri“ 2015. aastal.
