Saame tuttavaks: kes on „Lae end“ programmi ägedad füüsikaõpetajad?

Maailma sellisena, nagu me seda tunneme, ei oleks ilma füüsikata. LHV on üks kuuest ettevõttest, kes aitas välja töötada füüsikaõpet toetava programmi „Lae end“, et tagada Eestis füüsikaõpetajate ja inseneride järelkasv. Hiljuti teise hooajaga alustanud programm sai eelmisel nädalal Aasta hariduse sõber 2023 auhinna. Rääkisime kahe õpetajaga, et uurida, kuidas särtsakas programm seni kulgenud on.

Küsimustele vastasid Merit Eier ning Aune Nigol. Merit on Vändra Gümnaasiumi keemia, füüsika ja loodusõpetuse õpetaja ning Aune õpetab Tallinna Inglise Kolledžis füüsikat, matemaatikat, loodusõpetust ja meditsiinifüüsikat.

Merit ja Aune, olete õpetajaametis olnud vastavalt kümme ja kaheksa aastat. Mis teeb Teie arvates õpetajatöö eriliseks?

Merit: Sellel on mitu põhjust. Esiteks õpetajana ei hakka mitte kunagi igav, iga päev pakub väljakutseid ja erinevaid emotsioone. Teiseks, õpetajana olen ma ise elukestev õppija, õpin ja arenen koos oma õpilastega. Ja mis kõige tähtsam – õpetajana olen ise eriline, sest õpetajad on minu silmis need, kes loovad meie homse Eesti.

Aune: Midagi õpetades areneb ja õpib inimene kõige rohkem ning kõige kiiremini – õpetades saab nii uusi erialaseid teadmisi kui ka oskusi. Samuti on see töö emotsionaalset väga palju pakkuv, võimaldades näiteks erinevate inimestega suhelda. See on töö, mida tehes on võimalik maailma paremaks paigaks muuta ehk panustada ühiskonda ning tuleviku arengusse.

Kuidas Teist õpetajad said?

Merit: Gümnaasiumis mõlgutasin mõtteid minna keemiat õppima. Minuga ühevanune onupoeg Rauno kirjutas tol ajal ajalehte arvamusartikli õpetajaks õppimise kohta ning siis jõudis ka minuni mõte – aga miks mitte õpetajaks? Minu keemiaõpetaja Tiina Tõnismann julgustas mind samuti tema mantlipärijaks hakkama. Siiani ei ole ma otsust kahetsenud. Haridusteaduste õppekavas plaanisin esialgu valida keemia ja geograafia suuna, aga füüsika sissejuhatavate ainete õppejõud Henn Voolaid oli nii muhe ja suutis füüsika nii arusaadavaks ja loogiliseks muuta, et otsustasin hoopis füüsika kasuks. Mäletan, et mõtlesin siis, et tahaksin ise kunagi just selline õpetaja olla. Peale bakalaureuseõpinguid asusin poole kohaga enda kodukooli Vändra Gümnaasiumisse tööle ja magistri tegin avatud ülikoolis. Mina olen tänaseni õpetaja, onupoeg Rauno on hoopis insener.

Aune: Õpetajapisik on mul arvatavasti päritud. Olen väiksest peale tahtnud õpetajaks saada. Mu vanaema oli õpetaja-metoodik, kes katsetas uusi õppematerjale minu peal ning mu ema on olnud lasteaiakasvataja. Mu vanaema soovis, et minust saaks logistik (mul on ka TTÜ bakalaureus logistikas) ning ma ise õppisin hiljem juurde tehnilist füüsikat, osakestefüüsikat ja kosmoloogiat, kuna mind huvitasid reaalained. Varssavis elades hakkasin tegema filme, fookuseks värvikorrektsioon, eriefektid jm tehnilised tööd. Kooli tulin aga tööle Poolast tagasi kolides, kui läksin Tallinna Inglise Kolledžisse asendama oma kursaõde. Olen olnud siiamaani seal, hiljem osaliselt ka Laagri Koolis. Tunnen, et olen elus õiges kohas ning et mind on õpetajana praeguses ühiskonnas rohkem vaja kui filmitegijana.

Mida soovite programmi käigus õppida ning milles areneda?

Merit: Ma tahaksin õppida paremini toime tulema kaasava haridusega, et ka hariduslike erivajadustega õpilastele füüsika paremini mõistetavaks muuta. Ma soovin, et minu pagasisse tuleb uusi ideid: milliseid praktilisi töid, ülesandeid ja näiteid füüsikatundides kasutada, et õpilased õpitust veelgi paremini aru saaks ja seoseid looks, mida ka tulevikus rakendada.

Aune: Sooviksin saada tutvusi ja ideid läbi ettevõtete külastamise ja katsete. Sooviksin saada uusi teadmisi ka selle osas, kuidas paremini õpetada.

Kuidas on programm seni kulgenud – mis selle raames tehtud ning mis on ees ootamas?

Merit: „Lae end“ programmi raames oleme saanud osalejate, korraldajate ja eelmise aasta vilistlastega omavahel tuttavaks ning vahetanud ideid õpetajaametiga seonduva üle. Esimesel kokkusaamisel oli meil esinemiskoolitus, kus arutlesime muuhulgas ka kõneisiku rolli üle. Külastanud oleme Iru soojuselektrijaama, Metroserti, Nordeconi ning oleme alustanud Videoõpsiga koostööd, et luua uusi õppevideoid. Veel käisime Tallinna Reaalkoolis tunde vaatlemas, oleme tutvunud Praktikali õppevahendite ja -materjalidega ning külastasime üritust „Positron“. Ees ootavad veel kaks kohtumist, kus teemadeks on õppemeetodid ja -praktikad ning meeskonnaharjutused ja -töö koos piduliku programmi lõpetamisega.

Aune: Programm on olnud väga innustav. Oleme külastanud ettevõtteid, lihvinud esinemisoskust, teinud stsenaariume Videoõpsi jaoks, meile on tutvustatud Praktikali õppevahendeid, külastasime Positroni ning Reaalkooli tunde. Õpetajate vahel on olnud palju arutelusid füüsika õpetamise teemadel. Ees on ootamas õppevideote filmimine Videoõpsi jaoks ning arutelud, kuidas paremini õpetada. Samuti külastame Energia Avastuskeskust, ABB ja LHV kontorit, saame kokku Fermi Energia ja Eesti Füüsika Seltsi esindajatega.

Mis on programmi juures seni kõige põnevam tundunud?

Merit: Kõige põnevamad on olnud minu jaoks ettevõtete külastused ja kohtumised programmi ellukutsujatega, kuna sellist võimalust tavaliselt õpetajatel ei ole. Huvitav ja silmiavav on ise näha ja kuulda, mida inseneeriaga seotud ettevõtetes päriselt tehakse. Hästi mõnus on ka programmil osalejate seltskond, kuna seal on kõik õpetajad sellised, kellel silmad säravad ja kes tõesti tahavad panustada.

Aune: Minu jaoks on olnud kõige põnevam Mart Kolditsi esinemiskoolitus. See, kuidas näitleja peab haarama kogu auditooriumi, on väga analoogne õpetajatööle – kuidas laval/klassitunnis olla ning kõigini jõuda on väga oluline oskus õpetaja igapäevatöös. Usun, et auditooriumi ees esinemise oskus tuleks ka õpetajate õpetamisse integreerida. Samuti on põnevust pakkunud ka ettevõtete külastamine ning mõttevahetused huvitavate inimestega.

Mida olete programmi käigus õppinud ning oma töös juba rakendada saanud?

Merit: Uusi mõtteid ja ideid on palju. Tunnen, et olen füüsikaõpetajana veelgi enesekindlam, oskan varasemast rohkem elulisi näiteid tuua ja tunnen ennast õpetajana rohkem väärtustatuna. Hiljuti jõudsid ka Praktikali mehaanika katsekomplektid, mille tänu „Lae end“ programmile kooli sain. Ootan huviga, et saaksin nendega katsetama hakata.

Aune: Olen kõikidest koolitustest saanud uut infot või oskusi, mida rakendada. Olukorras, kus reaalainete õpetajaid jääb järjest vähemaks ning palk ei jõua allesjäänud õpetajate töökoormusele järele, on mul ülimalt hea meel, et leidub ettevõtteid ning inimesi, kes soovivad laste ja seega meie kõigi tulevikku ning haridusse investeerida läbi õpetajate koolitamise, lisatasustamise, õppevahendite kinkimise või õpilastele õppekäikude pakkumise.