15. oktoober 2024
Teise pensionisamba raha välja võtnud võivad praegu veel pidada seda õigeks otsuseks, sest tagajärjed saabuvad alles aastate pärast, kuid raisku lastud väärtuslikku aega oma pensionipõlve kindlustamiseks enam tagasi ei saa, kirjutab LHV pensionikonsultant Reet Roos.
Teise pensionisambasse kogunenud raha väljavõtmiseks saab avaldusi esitada varsti juba neli aastat. Selle aja jooksul on väljavõtjate hulk hüppeliselt vähenenud ning ka teise samba varade maht taastunud reformieelsele tasemele.
Samas on paljude pensionikogujate jaoks kahju siiski tehtud. Teisest pensionisambast sai raha päriselt välja võtta alates 2021. aasta septembrist. Kui võtame aluseks näiteks inimese, kelle II sambas oli sel hetkel tuhat eurot, siis kui ta jättis oma pensioniraha puutumata, on see praeguseks kasvanud juba 150 euro võrra ehk tal on 1150 eurot. Kui ta aga võttis selle välja, makstes ka 20 protsenti tulumaksu, sai ta kätte vaid 800 eurot. Ja kui ta nüüd jättis selle summa veel ka lihtsalt pangakontole seisma, on inflatsioon sellest praeguseks umbes poole ära söönud.
Selles näites on välja toodud vaid kolme aasta mõju, mis tervet pensionikogumise aega arvestades on lühike periood. Järgneva kümne või kahekümne aasta jooksul oleks see algne tuhat eurot kasvanud juba palju suuremaks summaks, kuid teise samba väljavõtjate jaoks on see võimalus läinud. Teise pensionisambaga uuesti liituda saavad esimesed lahkujad alles aastal 2031.
Kuidas aga suhtuvad teise samba väljavõtjad praegu oma kunagisse otsusesse? Juunis LHV tellimusel Kantar Emori tehtud pensioniteemaline uuring näitas, et oma teise pensionisamba raha väljavõtnutest on selle otsusega rahul 81 protsenti. Iseenesest on rahulolu oma teise pensionisamba väljavõtmisega igati loomulik, sest kellele ei meeldiks kiire rahasüst. Paraku ei saagi need inimesed veel tajuda pensioniraha väljavõtmise negatiivset poolt, sest see saabub alles aastate pärast, kui pensionile jäädakse ning ühtäkki selgub, et saadav pension jääb loodetust märksa väiksemaks. Paremini läheb ehk neil, kes vähemalt osa sellest rahast mingilgi viisil uuesti kasvama panid, ostes kasvõi kinnisvara senise üürikorteri asemel.
Pensionile jäämine juhtub päriselt
Pensioni kogumisega on selline kummaline lugu, et keskmist inimest hakkab see tõeliselt huvitama alles siis, kui suur hulk väärtuslikku aega on juba raisku lastud. Keskeas jõuab inimeseni arusaamine, et pensionile jäämine on päriselt midagi, mis juhtub ka temaga. Muidugi jõuab ka 40.–50. aastates veel üht-teist koguda, kuid paarkümmend aastat varem alustades on tulemus võrreldamatult parem. Aeg on igasuguse investeerimise peamine toetaja ning seetõttu tuleks ka inimväärse pensioni seeme panna idanema siiski noorena.
Ja kui 20-aastasena võib tunduda, et vaevalt ma pensionieani üldse elangi, siis see plaan ei pruugi õnnestuda. Keskmine eluiga pidevalt kasvab, mis tähendab, et ka pensionil veedetud aeg suure tõenäosusega pikeneb, kui just pole soovi nii kaua kui võimalik tööd teha.
Aga kas sul on selline eriala, kus oled konkurentsivõimeline veel ka 70-aastasena? Ja kas sa tegelikult tahad selles vanuses veel tööd teha? Me keegi ei tea seda ette, seepärast võiks lisaks riigile ka ise pensioniks valmistumine anda turvatunde ja rahalise puhvri teha eakana seda, mida sa tahad teha. Näiteks saab tänavu suurendada oma makseid teise pensionisambasse ja on rõõmustav, et 42 000 inimest on seda praeguseks juba otsustanud teha. Avaldust sissemaksete suurendamiseks teise sambasse saab esitada novembri lõpuni.
Pensionipõlv ei pea olema virelemine
Juunis valminud uuring näitas ka seda, et 36 protsendi jaoks nendest, kes praegu teise sambasse pensioni ei kogu, oleks 60–80 protsenti praegusest sissetulekust pensionieas liiga vähe. 21 protsendi jaoks poleks 50 protsenti praegusest sissetulekust pensionieas äraelamiseks piisav ja 19 protsendi jaoks oleks isegi kogu praeguse sissetuleku jätkumine pensionieas siiski liialt napp. Samas näitasid tulemused, et 56 protsenti Eesti inimestest ei kogu praegu teise pensionisambasse ja 70 protsenti Eesti inimestest usub, et nende elatustase langeb järsult pensionile jäädes.
Nii kahjuks just lähebki, kui jääda lootma vaid riiklikule pensionile. Eestis saab pensionär praegu pensionile jäädes keskmiselt vaid 34 protsenti varasemast sissetulekust. Seepärast ongi oluline koguda riiklikule pensionile ehk pensionisüsteemi esimesele sambale ise juurde nii teises kui kolmandas sambas. Ise juurde kogudes on võimalik tõsta pension ca 65–70 protsendini viimasest sissetulekust. Väärib veel märkimist, et uuringule vastanutest kogub hetkel teise sambasse 44 protsenti ja kolmandasse sambasse vaid 25 protsenti. Samas on just kolmandasse sambasse kogumine eriti kasulik, kuna sinna tehtud maksed on tulumaksuvabad.
Ega ma mingi penskar pole
Sotsiaalministeeriumis suve hakul valminud uuring inimeste pensionitarkusest näitas, et pension on midagi, mis seostub ebameeldivate asjadega, nagu vananemine ja surm. Pensionile jäämine seostub inimestel surma ja haigustega, «penskar» on pigem halvustav väljend ning pigem ei tahaks selle peale üldse veel mõeldagi. Näiteks märkisid selles uuringus osalenud 18–24-aastastest 35 protsenti ära vastusevariandi «ma ei mõtle pensionile».
Aga äkki võib pensioniiga olla midagi palju meeldivamat? Järsku ei peagi see aeg seostuma eelkõige haiguste, surma ja üksildusega? Praegused noored ja keskealised võivad end selle asemel avastada olukorrast, kus nad on tegelikult veel üsna hea tervise juures ja ees ootab veel palju aastaid või lausa aastakümneid elu, mille jooksul tahaks käia samasuguses heas vormis lähedaste ja sõpradega mõnel reisil, restoranis söömas või sagedasti teatrietendusi ja kontserte külastada. Kõige selle jaoks on aga tarvis raha, mille kogumist tuleks alustada esimesel võimalusel.
Nooremana võib tunduda ka, et muidugi tahan oma elu lõpuni töötada, kasvõi osaajaga. Eurostati 2021. aasta andmete järgi on just Eestis kõige suurem osakaal töötavaid 65+ vanuses inimesi Euroopas (32,5 protsenti). See on Euroopa Liidu keskmisega (13,3 protsenti) võrreldes lausa kaks korda suurem. Võib vaid spekuleerida, kas tegu on eestlasliku sooviga võimalikult kaua võimalikult palju töötada või hoopis sundolukorraga, kus napi pensioniga lihtsalt ei ela ära.
Aga kas poleks siiski mõnus ühel hetkel oma elus, kui tervist veel nagu on ja tahtmist midagi teha ka, töö mõttes jalad seinale lüüa ja keskenduda oma hobidele, lastelastele ja rahulikumale elunautimisele? Usun, et suur osa meist sooviks seda vanemaks saades teha, sellele võimalusele tugev alus tuleb panna aga sel ajal, kui keskmine inimene veel üldse sellele ei mõtle ehk siis päris noorena, oma tööelu alguses.
Pensionisüsteemi usaldusväärsust tuleb tõsta
Kahjuks paistis nii sotsiaalministeeriumi kui LHV tellitud uuringust selgelt välja usaldamatus pensionisüsteemi vastu. Näiteks tõid LHV uuringule vastanutest silmatorkav hulk teise samba väljavõtmise põhjendusena välja just usaldamatust nii pensionisüsteemi kui riigi suhtes. Seda märkisid ära nii eesti- kui venekeelsed vastajad.
Kindlasti on usalduse suurendamine miski, millega tuleb veel nii riigi kui fondivalitsejate poolt tööd teha. Koos usalduse suurenemisega kasvab ka teadlikkus ning arusaam pensionisüsteemi toimimisest ning sellest, et demograafilisi trende arvestades ei jää kellelgi meist muud lihtsalt üle, kui ka ise oma tulevase pensioni kasvatamisse panustada.
Lisaks usaldamatusele pensionisüsteemi suhtes on üks põhjus noorte puhul ilmselt ka see, et 20. eluaastates tundub pensioni olevat lõputult aega ning küllap jõuab ka kunagi hiljem koguma hakata. Eks jõuabki, aga tulemus on märksa parem, mida varem alustada. Seega pole 20–25-aastaselt pensioniks kogumisega alustada sugugi vara, vaid just õige aeg. Mida varem see seeme mulda panna, seda suurem puu sellest pensionieaks kasvab.
Vaata kõiki uudiseid