Oktoobrikuu pakkus investoritele praegusel äreval ja kannatusterohkel aastal mõningast lootust ja lohutust: rahvusvahelisi aktsiaturge kajastav indeks MSCI World kerkis eurodes mõõdetuna 6,2%. Seejuures tõusid USA ja Euroopa suurimate ettevõtete väärtust järgivad indeksid S&P 500 ja Stoxx 50 vastavalt 6,9% ja 9,1%, samas kui suurimate arenevate turgude ettevõtete väärtus (MSCI Emerging Markets indeks) vähenes 4,1%.

Vaatamata korralikule tõusule oktoobris on aktsiaindeksid tänavu kõikjal maailmas punases. Nimetatud MSCI World Indeks on võrreldes aasta algusega kaotanud eurodes väärtusest 8% ning S&P 500 ja Stoxx 50 vastavalt 6,4% ja 13,8%.

Kui aktsiaturgudel võib leida siiski ettevõtteid ja isegi terveid majandussektoreid, mille väärtus on 2022. aastal tõusnud, siis võlakirjaturgudel on kaotused olnud isegi suuremad. Kuna intressimäärad on kõikjal maailmas kiiresti kerkinud, on võlakirjade hinnad langenud. Näiteks euroala võlakirjaindeks on aasta kümne kuuga kaotanud 16,1% väärtusest. Seejuures on tavaliselt turvaliseks peetavate võlakirjade hinnaliikumised olnud tänavu koguni suuremad kui aktsiahindade muutused.

See, et võlakirjad on kaotanud rohkem väärtust kui aktsiad, tekitab paratamatult küsimuse, kas võlakirjaturud on langustrendis ülereageerinud või aktsiaturud alareageerinud. Kuigi pikemas plaanis on põhjust eeldada aktsiaturult suuremat tootlust kui võlakirjaturult, siis paariaastases perspektiivis võivad võlakirjad anda praeguse tootlustaseme juures isegi parema tulemuse.

Oktoobri alguses emiteeris Eesti riik 1 miljardi euro väärtuses kümneaastaseid võlakirju, mis pakuvad aasta eest 4% intressi. Neid võlakirju märkisid ka LHV konservatiivsed pensionifondid. Ma usun, et see oli investorite vaates huvitav tehing ning võlakirjade tootlus peegeldab nii väga kiiret inflatsioonitempot kui ka võlakirjaturgude väga vähest likviidsust.

Kas keskpangad liiguvad ühest äärmusest teise?

Euroala inflatsioonitempo küünib tänavu tõenäoliselt 10%-ni. Sellegipoolest on juba märke, et Euroopa majandus hakkab jahtuma ning kui kaupade ja teenuste nõudlus kahaneb, siis pidurdub ka hinnakasv – kui just pakkumine veelgi kiiremini ära ei kuku.

Ma ennustan, et 2023. aastal jääb euroala inflatsioon umbes 5% juurde. Pikemas plaanis ei ole võimatu seegi, et inflatsiooni asemel valmistab meile muret hoopis deflatsioon ning selle negatiivne mõju majandusele ja ühiskonnale.

Usun, et praeguses kõrge laenukoormuse all ägavas ühiskonnas on võimalik intressimäärasid järsult tõstes vähendada nii tarbimist kui ka investeerimist ning saada inflatsioonitempo kontrolli alla. Sellest kujuneb siiski valuline protsess, sest seda ravimit doseerides ei oska keegi ette näha, millal see mõjuma hakkab ja millised on ravi kõrvaltoimed.

Kahtlustan, et niinimetatud pehme maandumise tõenäosus on nullilähedane. Kõige väiksemate kriimudega tulevad järjest keerulisemaks muutuvast olukorrast välja need, kes on kogunud piisavalt puhvreid ja kellel on tänu sellele rohkem valikuid, kuidas tulla keerulistes oludes toime.

Investeerimisvõimalused finantssektoris

Minu jaoks oli oktoobrikuus kõige suurem šokk Rootsi keskpanga otsus anda endisele USA keskpanga presidendile Ben Bernanke’ile Nobeli preemia. Minu jaoks on Bernanke nii 2008. aasta finantskriisi kui ka praeguse rahapoliitilise kaose üks peaarhitekte. Õnneks ei antud talle auhinda mitte panuse eest 2008. aasta finantskriisi tekitamisse ega niinimetatud Bernanke’i doktriini eest, vaid hoopis tema varasema uurimuse eest teemal, kuidas muuta pangandussektor kriisikindlamaks.

Reguleeritud pangad on praegu tõenäoliselt turvalisemad kui kunagi varem, ent selle hind on niinimetatud varipanganduse kiire kasv: keegi ei tea täpselt, kui suured on varipanganduse riskid ja kuhu on need peidetud. Mina olen seisukohal, et pangandussektori regulatsioonid peaksid olema sellised, et neid võetaks pigem kvaliteedimärgina, mille poole pürgitakse, ja mitte karistusena, mida püütakse vältida.

Traditsioonilistele pankadele on aastast aastasse regulatsioonide vinti järjest peale keeratud, mistõttu osa ärist on liikunud vähem reguleeritud või täiesti reguleerimata varipanganduse (alternatiivsed finantsteenuste pakkujad, spetsialiseeritud fondid, maksevahendajad) valdkonda ning traditsioonilised pangad on kaotanud oma turuosa ja jäänud aktsiaindeksite tootlusele märkimisväärselt alla. Olen seisukohal, et see trend pöördub lähiajal.

Oleme finantssektori aktsiate ja võlakirjade osakaalu LHV pensionifondides juba mõnda aega tasapisi kasvatanud. Ma usun, et mõõdukalt positiivsed intressimäärad mõjuvad majanduskeskkonnale pigem positiivselt, soodustades konkurentsi ja tõelist innovatsiooni. Negatiivsed intressimäärad võivad toimida küll teoorias, kuid tegelikus elus osutusid need läbikukkunud eksperimendiks ja majanduse piduriks. Siit leiad huvitava intervjuu Ben Bernanke’i omaaegse kolleegi, endise Inglise keskpanga juhi lord Mervyn Kingiga, kes analüüsib, mis on läinud rahapoliitikas viimasel paarikümnel aastal viltu ja mida oodata tulevikust.

Praegune majanduskeskkond ning geopoliitiline olukord on vaieldamatult keeruline. Positiivne on aga see, et lõpuks on hakatud rääkima ka lõputu laenamisega kaasnevatest riskidest, kuna enam ei ole illusioone, et laenu saab võtta tasuta. Lõpuks on rahale tekkimas hind ning keegi ei tea täpselt kui kõrgele see võib kerkida. Raha hind ehk intressimäär on majanduses kõige tähtsam hind, mis mõjutab kõikide teiste varade ja kaupade hindasid. Kui raha hind muutub oluliselt, siis on põhjust kõik finantsplaanid üle arvutada ja eelarved üle vaadata.

Lootus ei ole hea investeerimisstrateegia. Need, kes on valmis kohanema ning viivad oma kulud ja investeeringud reaalsusega kooskõlla, saavad muutuvas keskkonnas paremini hakkama kui need, kes ootavad seni, kuni valikut enam ei ole.